Asukoht. Soodne asukoht ärikinnisvarale asub pealinnades ja tõmbekeskustes. Büroohoonete ja kaubanduskinnisvara asukoht peaks kattuma sihtgrupi liikumismarsruutidega. Investor peab analüüsima asukoha võimalikke tulevikuväljavaateid.
Likviidsus. Erinevalt elukondlikust kinnisvarast jaotub ärikinnisvarasse investeerimisel üürnikuga seotud risk mitme üürniku vahel. Kui elukondliku kinnisvara üürilepingud on kuni paari aasta pikkused, siis ärikinnisvara üürilepingud on pikaajalised, üldjuhul 5–10 aastat. Ärikinnisvara müügiprotsess kestab elukondlikust kinnisvarast kauem, tavaliselt umbes pool aastat.
Prognoositav tootlus. Rahavooga (st üürilepingutega ärihoone) ärikinnisvara tootlus on 6–9 protsenti aastas, elukondliku kinnisvara tootlus üldjuhul 2–5 protsenti. Omakapitali tootlus kasvab koos laenuvõimendusega, kuid siis tuleb arvestada kasvava äririski ning kaasnevate laenu- ja intressimäära riskidega. Investeerimisel tasub analüüsida makromajanduse keskkonda, mis mõjutab nõudlust ja üürihinda.
Puhasrahavoog (ingl net operating income). Moodustub kinnisvaraobjekti tulude (st üürimaksed) ja kinnisvara omanikule jäävate kulude (st objekti juhtimis- ja majanduskulud, maamaks, kindlustus, ehituslikud parandused või vastav reserv, tehnosüsteemide regulaarne hooldus, valve jms) tulemist.
Tootlus (ingl yield). Objekti ostmisel kasutatakse tootlustaseme määra – objekti puhasrahavoog jagatud objekti soetamisväärtusega.
Finantsinstrumendid. Võrreldes elukondliku kinnisvaraga on ärikinnisvara objektide puhul tehingu maht suurem. Nii on turul mitmeid alternatiivseid finantstooteid, nagu ärikinnisvara segmendi ettevõtete fondiosakud (kinnisvarafondid), kinnisvaraga seotud võlakirjad ning võimalus pöörduda investeeringuid vahendavate turuosaliste poole (family-office-tüüpi investeerimismajad, kinnisvarafondid, ühisrahastusplatvormid jt).
