Pärast võlakirjade väljalaskja prospekti, finantsseisundi ja riskide uurimist eraldab investor oma portfellis summa, et võlakirju märkida. Kõik need jõupingutused võivad aga osutuda asjatuks ning planeeritud summast vähemalt osa niisama seisma jääda, kirjutab Äripäev.
Viimastel kuudel on pakutud Balti börsidel võlakirju tulvana. Tundub, et mida suurem valik, seda parem investori jaoks. Kuid iga emitent otsustab ise, kes ja kui palju võlakirju saab, ning see jaotus valmistab investoritele sageli pettumuse.
Hiljutine ebatavaline võlakirjade jagamise näide oli Šiauliai Panga emissioon, kus võlakirjad said lõpuks oma kontole vaid panga kliendid, isegi mitte panga olemasolevad aktsionärid. Vastupidistest näidetest meenub eelmise aasta kuulus LHV võlakirjaemissioon, kus suure nõudluse tõttu said võlakirju ainult panga investorid.
Investeerimis- ja konsultatsioonifirma Redgate partner ja juhatuse liige Valeria Kiisk märkis, et kõige kahtlasem viis väärtpaberite jaotamisel on, kui emitent eelistab neid, kes on märkinud enne teisi. “Emissioonide puhul ilmub reeglina esimene märkimislaine peaaegu kohe ‒ see tähendab, et osa investoreid teeb otsuse emotsiooni põhjal, ilma et nad loeksid tingimusi ja prospekti. Teise laine tuleb viimastel päevadel ‒ investorid loevad, mõtlevad, arutavad,” toob ta näite.
Kiisk leidis, et on ebaaus tekitada investoris hirmu, et tõsisem analüüs ja emitendi uurimine võivad ta lõpuks tühjade kätega jätta.
Kiisk lisas, et jagamise küsimus ja veel laiemalt väärtpaberite ostupakkumiste kogumine (bookbuilding) on nii täpne teadus kui ka kunst.
Loe kogu artiklit siit.