Peeter Koppel. Foto: Martin Pedaja
Väga tark inimene võib majandusest mõeldes sattuda omaenda intelligentsuse ohvriks. Ta näeb raiskamist, vastuolusid ja kaootilist sebimist ning järeldab, et kõike saaks arukamalt korraldada. Eriti siis, kui korraldajateks oleks ka targad inimesed. Paraku teavad ka mittetargad inimesed asju, mida targad inimesed ei tea. Ning tahavad asju, mida targad inimesed mõistlikuks ei pea. See teadmine jätab alati üles võimaluse väita, et ka tarkade inimeste heatahtlik “korraldamine” ei pruugi anda paremat tulemust kui turg, kirjutab Fookuse “Raha ja majanduse” toimetaja Peeter Koppel.
Heido Vitsur küsib põhjendatult, kuidas parandada Eesti riigi toimimist ja usaldust. Ta kaitseb majandusvabadust ning möönab, et parem tagasiside võib põhjendada ka sekkumata jätmist. Ilus! Plaanimajandusega uuesti katsetamise ettepanekut ei tee ta isegi kaudselt. Küsimus on aga selles, kus lõpeb vajalike eelduste loomine ja algab usk, et riiklik suunaja ikkagi teab inimestest paremini, mida neil teha tasub. Siin aga võib juba tegu olla teatud “plaanimajandusliku kiusatusega”.
Majanduse kohta nimelt ei saa kogu vajalikku teadmist ette kokku koguda. Osa sellest tekib alles katsetades. Kas keegi ostab, mis hinnaga ostab ja mille asemel ostab? Inimesed muudavad eelistusi ning reageerivad ka reeglitele. Tarkade inimeste komisjon saab tõepoolest koostada prognoosi. Miljonite tarbijate ostuotsuste koondtulemust ei pruugi ta sellega aga tabada. Oma raha kulutavatel inimestel on tüütu komme tarkade inimeste komisjone üllatada.
Loe edasi siit.