Aare Tammemäe: valitsuse erastamisplaanid on liiga tagasihoidlikud (Eesti Päevaleht)

Miks mitte erastada 49% Tallinna Sadamast? Miks hoida riigi käes Eesti Posti? Miks piirduda EVR Cargo vähemusosaluse müügiga?

Eelmise valitsuskoalitsiooni võimuloleku lõpus tekkis Eestis üle pika aja tahe kohaliku kapitalituru olukorda parandada. Riigikogus võeti vastu seadused, mis vähendasid pensionifondide Eesti majandusse investeerimise piiranguid. Koos Euroopa investeerimisfondiga algatati Baltic Innovation Fund, mis investeeris mitmesse Eestis tegutsevasse erakapitalifondi, ja kaaluti tõsisemalt riigiettevõtete erastamist.

Meeldiv on, et ka uue valitsuse koalitsioonilepingust leiab mitu finantsturu arendamist puudutavat punkti.

Toome börsile järgmiste riigi äriühingute vähemusosalused:

AS Tallinna Sadam (kuni 30% aktsiaid),

AS-i Eesti Energia taastuvenergia ettevõte Enefit Taastuvenergia (kuni 49%).

Hea initsiatiiv ja selge sõnum. Riik hoolitseb selle eest, et osa riigiettevõtteid saaks arenguks vajaliku kapitali kapitaliturgudelt ja kohalikul investorkonnal tekiks võimalus investeerida. Samal ajal on seatud olulised piirangud.

Minul tekkisid piirangute kohta järgmised küsimused. Miks müüakse investoritele ainult 30% Tallinna Sadama aktsiaid? Miks viiakse börsile ainult Eesti Energia tütarfirma ja miks pakutakse sellest ainult vähemusosalust?

Miks mitte kaaluda Eesti Energia tervikuna börsile viimist? Kindlasti oleks sellel plaanil investorite jaoks rohkem atraktiivsust.

Enefiti Taastuvenergia puhul on ebaselge, milline on selle ettevõtte tegelik väärtus ja raha teenimise võime, kuid kui vaadata Eesti Energia üldist võlataset, on Enefiti arendamiseks uue omakapitali kaasamine ainuvõimalik otsus. Minu küsimus on pigem: miks mitte kaaluda Eesti Energia tervikuna börsile viimist? Kindlasti oleks sellel plaanil investorite jaoks rohkem atraktiivsust.

Tallinna Sadama aktsiast võiks saada Tallinna börsi uus staaraktsia. Ettevõte on suuruselt sobiv (2015. aastal omakapitali u 350 miljonit eurot, puhaskasumit 30 miljonit eurot aastas) ning sadamal on mitu tugevat ärisuunda, mis vähendavad transiidiärist tulenevat ebastabiilsust. Need on reisijate ja kinnisvara ärisuund, mida mõlemat on vaja lisakapitali arendamiseks. Arvestades Tallinna Sadama senist rolli tugeva riigieelarvesse dividendi maksjana, võiks sellest saada suurepärane dividendiaktsia ka väikeinvestoritele. Miks mitte erastada Tallinna Sadam 49% ulatuses?

Soodustame konkurentsi pensionifondide turul ja pensionifondide investeeringuid Eestisse.

Kohalike pensionihaldurite jaoks on Eestisse investeerimise peamised probleemid võimaluste vähesus ja juhtimisprobleemid. Võimaluste vähesus on peamiselt seotud sellega, et ei ole piisavalt suuri ja atraktiivseid kasvuettevõtteid, mis vajaksid omakapitali. Vähe on börsil noteeritud aktsiaid, võlakirju, fonde.

Kohalikku kapitali on siiski kogunenud ja mõistlik oleks investeerida oluline osa sellest tagasi just kohalikku majandusse.

Nende probleemide kõrvaldamiseks tuleb astuda konkreetseid samme. Üks neist ongi riigiettevõtete börsile viimine ja riigiettevõtete võlakirjade emiteerimine. Siis saavad ka pensionifondid rohkem võimalusi Eestisse investeerida.

Peale selle tuleb panustada finantsregulatsiooni täiustamisse ja juhtimiskvaliteedi parandamisse. Näiteks investeerimisfondide seaduse vastuvõtmine on veninud aastaid ning riigiettevõtete juhtimiskvaliteedi huvides eelmine valitsus murrangulisi samme ei astunud. Loodame, et uue valitsuse majanduspoliitika kavandajad hakkavad lahendama just neid probleeme.

Moodustame nimetamiskomitee, mis valib riigi äriühingute nõukogude liikmed. Ministrid ei nimeta riigikogu liikmeid riigi äriühingute ja sihtasutuste nõukogudesse.

Seame sisse korra, mille alusel riigi suuremad äriühingud hakkavad järgima OMX Baltic Marketi börsiinfo avalikustamise reegleid.

Juhtimiskvaliteedi parandamine on oluline teema, mis ei pruugi puudutada juhtide oskusi ja pädevust, vaid kogu juhtimissüsteemi aktsionärist kuni operatiivjuhtimise tasandini välja. Selle kohta on tehtud hulk ettepanekuid (nn Raasukese paber) ja on hea, et uus valitsus asja fookusesse võttis. Äriühingute juhtimistaseme tõstmine loob võimaluse teha paremaid otsuseid ja saada finantsturult paremat rahastamist.

Me ei müü osalust äriühingutes, mille võõrandamine võib suurendada julgeolekuriski ja ohustada elutähtsate teenuste osutamist, mille puhul puudub konkurents.

Võtame sihiks müüa riigi osalus AS-is Eesti Teed ja vähemusosalus AS-is EVR Cargo ning alustame müügi ettevalmistamist.

Pisut arusaamatu on see, mida peetakse julgeolekuriskiks ja miks räägitakse EVR Cargo puhul ainult vähemusosaluse müügist. Võib oletada, et julgeolekuriskiks peetakse näiteks Eesti Posti ja Eleringi osaluste müüki, rääkimata Tallinna Lennujaamast.

Õiget investorit leida on seda keerulisem, mida rohkem piiranguid valitsus seab.

Ent Eesti Post tegutseb Omniva kaubamärgi all ammu tugeva konkurentsiga turgudel ning enamik äritegevust, kasvu ja kasumit tehakse logistika-, pakkide veo ja e-lahenduste turul. Universaalne kirjakandmisteenus ei saa olla julgeolekuriski argument. Eesti Post võiks olla tubli börsiettevõte või alternatiivina leida Euroopast tugeva kosilase, kes sooviks ja tahaks arendada logistika ja e-kommertsi ärisuundi.

EVR Cargost ainult vähemusosaluse müük piirab oluliselt investori kaasamise võimalusi. EVR Cargo äri on kontsentreeritum kui Tallinna Sadama oma ja õiget investorit leida on seda keerulisem, mida rohkem piiranguid valitsus seab. Sellisel kujul, nagu pakutud, on kõige loogilisem ostja Eestis tegutsevate terminalide omanike konsortsium, kes sooviks tagada tõrgeteta ja püsiva kvaliteediga veoteenuse (EVR Cargo oleks siis nagu pankadevaheline maksekeskus). Teine variant oleks investor, kes on valmis kaupade veo valdkonnas uusi ärisuundi arendades rohkem riskima – aga selliseid investoreid ei ole jalaga segada.

Uuele valitsusele saab finantsturu arendamise eest hinde panna mõne aja pärast, aga vähemalt stardipositsioon on hea. Loodame, et distantsi jaksatakse edukalt ka läbida.

Eestis on kapitaliturg erakapitalifirmade ja börsi kujul küll olemas, kuid Eesti ettevõtja ei ole harjunud neid uksi enda jaoks avama. Eesti suurettevõtted on enamasti välisomanduses ja rahastavad end välismaalt, start-up’id käivad Londonis raha järel, aga väiksed ja keskmise suurusega Eesti ettevõtted ei leia omakapitali kusagilt. Kohalikku kapitali on Eestisse siiski kogunenud ja mõistlik oleks investeerida oluline osa sellest tagasi just kohalikku majandusse, sest selle kasv mõjutab meie heaolu kõige otsesemalt.

Originaalartikli leiate siit.