Peeter Koppel. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees
Ma kujutan ette, et ainuüksi selline pealkiri tõstis mõnel inimesel ärevust, teisel vererõhku ja kolmandal sellise mahlase 1905. aasta stiilis klassiviha taset. Aga mis siis, kirjutab Postimehe Fookuse “Raha ja majanduse” toimetaja Peeter Koppel.
Lubage ma seletan, miks võrdsus on vale eesmärk ja miks me peaks sellest kui ülimast või isegi tavalisest eesmärgist loobuma. Esiteks on võrdsust kahte sorti. Head ja halba. Hea võrdsus on näiteks võrdsus seaduse ees. Selle kohta võiks öelda, et see on suisa tsiviliseerituse alus. Kuigi jah, paljud kõva häälega võrdsusest rääkijad ei paista viimasel ajal ise seda printsiipi armastavat.
Ja siis on halb võrdsus. See on mõtteviis, mille järgi tuleb mäed suure triikrauaga siledaks lükata, et tasandikud end alaväärsena ei tunneks. Kui keegi ronib kõrgemale, tuleb talle raskused külge riputada, et ta võrreldes teistega ikka liiga kõrgele (või üldse kõrgemale) ei roniks. Loomulikult kulub selleks ka kohutavas koguses tuuletallajaid, kes otsustavad, kui kõrge on kõrge, ja siis teisi samasuguseid, ütleme, päevavargaid, kes neid raskusi juba praktiliselt paigaldavad. Kõike muidugi “võrdsuse” ja “õigluse” nimel.
Aga mul on teile “uudiseid”. Elu ei ole õiglane. Ega ka saa kunagi selleks. Inimesed nimelt on erinevad: andekuse, distsipliini, töötahte ja isegi tunnetatava õnnelikkuse poolest. Mõni üliõpilane näiteks tõuseb vara ja hakkab eksamiteks õppima. Teine magab poole päevani, sest eelmisel õhtul sai tehtud “mõned õlled”, ja selle eksamiga “vaatame”.
Loe artiklit siit.