Kas Eesti ettevõtjad kaaluksid tõsisemalt IPO (aktsiate esmane avalik pakkumine) võimalust, kui nad oleksid teadlikumad sellega kaasnevatest hüvedest, kuludest ning riskidest?
2017. aasta kujunes Nasdaq Tallinna, Riia ning Vilniuse aktsiaturgudele võrdlemisi edukaks. First North turule jõudsid kauplemiseks nii põllutöömasinate müügiga tegelev Leedu ettevõte East West Agro ning looduskosmeetikat tootva Läti ettevõtte MADARA Cosmetics aktsiad.
Eelmise aasta üheks suurimaks õnnestumiseks võib lugeda aga Eesti kinnisvaraettevõtte EfTEN Real Estate Fund III aktsiate noteerimist põhinimekirjas – noteerimisele eelnenud aktsiate avalik pakkumine märgiti üle 5,7 – kordselt: ettevõte pakkus aktsiaid 3,5 miljoni euro eest, pakkumises osalenud enam kui 1 800 investorit märkisid aktsiaid rohkem kui 21 miljoni euro eest.
Kõike eelnevalt mainitut arvestades võib Baltikumi börside aktiivsusest jääda ju üsna positiivne mulje – üha enam kasutatakse võimalust, et ettevõtte arengu kiirendamiseks kaasatakse lisakapitali läbi börsi.
Siiski näeme kodumaiseid IPO-sid väga harva. Kui jätta kõrvale EfTENi ning 2016. aastal toimunud LHV aktsiate edukad avalikud esmaemissioonid, siis enne seda valitses meie investorite jaoks paraku aastatepikkune nukker olukord – viimane Tallinna börsil toimund IPO leidis aset 2010. aastal (PRFoods).
Kas seda olukorda saaks aga parandada ja kas Eesti ettevõtjad kaaluksid tõsisemalt IPO võimalust, kui oleksid teadlikumad sellega kaasnevatest hüvedest, kuludest ning riskidest?
Mis on IPO?
Aktsiate esmane avalik pakkumine (Initial Public Offering – IPO) ehk aktsiate avalik esmaemissioon, on ettevõtte aktsiate esmakordne avalik müük.
Põhjused, miks ettevõtted avalikuks lähevad ja aktsiad börsil noteerivad on erinevad, kuid tihti on peamiseks põhjuseks vajadus kapitali järele. Näiteks võib kasvaval ettevõttel olla vaja lisakapitali, et viia ellu laienemisplaane, suurendada kulutusi uurimis- ja arendustööle või turundusele. Noteerimine võimaldab ligipääsu vajaminevale kapitalile.
Mis on avalik ettevõte?
Peale IPO edukat läbiviimist noteeritakse aktsia börsil ehk ettevõte muutub avalikuks ja selle aktsiad avalikult kaubeldavaks. Seega on avalik ettevõte aktsiaid avalikult emiteerinud firma, mille aktsiad on börsil noteeritud.
Börsil noteerimine toob ettevõttele üsna mitmeid nõudeid ja piiranguid. Näiteks Tallinna börsi reguleeritud turul noteerimiseks peab ettevõtte omakapital olema minimaalselt 4 miljonit eurot, raamatupidamine peab vastama IFRS-standarditele ning nõutav on kvartaliaruannete avaldamine. Lisaks peab ettevõttel olema piisav hulk aktsionäre, et börsil tekiks aktiivne järelturg.
Miks tuua ettevõte börsile?
Ligipääs kapitalile
Börsil noteerimine annab ettevõttele võimaluse kaasata rahalisi vahendeid oma tegevuse laiendamiseks nii börsile tulles läbiviidava pakkumisega kui ka tulevikus korraldatavate võimalike lisaemissioonidega. Samuti annab börsiettevõtte staatus parema reputatsiooni, mis omakorda loob eeldused lihtsamaks ja odavamaks ligipääsuks kapitaliturgudele.
Tuntus ja tähelepanu
Börsil noteerimine suurendab ettevõtte tuntust ning meedia tähelepanu ja üldsuse huvi ettevõtte vastu. Börsil noteerimisega kaasnev kohustuslik andmete avaldamine ettevõtte majandustegevuse kohta näitab ettevõtte soovi olla avatud, tegutseda aktsionäride huvides ning järgida häid juhtimistavasid. Börsil olevaid ettevõtteid kajastatakse ja analüüsitakse meedias kordades rohkem ja professionaalsemalt kui teisi ettevõtteid.
Usaldusväärsus partnerite ja klientide silmis
Börsil noteerimine toob kaasa ettevõtte usaldusväärsuse kasvu klientide ja partnerite silmis ning läbipaistvuse suurenemise, sest börsiettevõttele kehtivad kõrgemad normid aruandluse ja ärieetika suhtes. Positiivset mõju avaldab siin ka avalikkuse kõrgendatud tähelepanu.
Suurem efektiivsus
Noteerimisprotsessi käigus toimuv ettevõtte tegevuse analüüs (due diligence), edasine pidev teabe avalikustamise reeglite ning Hea Ühingujuhtimise Tava järgmine tagavad ettevõtte parema juhtimise.
Ülalnimetatud on aga vaid mõned ettevõtte börsile viimisega kaasnevad positiivsed tagajärjed. Kindlasti võiks veel välja tuua personali motiveerituse suurenemise, lojaalse kliendigrupi tekke ning likviidse turu loomine ettevõtte aktsiatele. Börsil kauplemine annab ettevõtte asutajatele ja investoritele soovi korral võimaluse realiseerida varem tehtud investeering turul kehtiva hinnaga ning kasutada saadud vahendeid mujal, näiteks uuteks investeeringuteks.
Millega peaks ettevõte noteerimisel arvestama?
Siiski peaks kõik börsile minekut kaaluvad ettevõtjad enda jaoks selgeks tegema ka noteerimisega kaasnevad kohustused ja kulutused ning arvestama sellega, et edaspidi on nende ettevõte mõjutatud ka kapitalituru üldisest olukorrast – börsiettevõte turuväärtus on muuhulgas mõjutatud teguritest, mille üle ettevõtte juhtkond ei oma mingit kontrolli. Näiteks üldine väärtpaberituru langus, muutused investorite hoiakutes.
Börsireeglitest tulenevalt on ettevõtte juhtkonnal varasemaga võrreldes lisakohustus – avaldada kogu teave, mis võib aktsiahinda vähegi mõjutada. Samuti kaasneb noteerimisega ka privaatsuse vähenemine – börsiettevõtted on meedia ja avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all, mistõttu võib ootustele mittevastavate majandustulemuste laialdane meediakajastus või muu negatiivne uudis tuua kaasa aktsiahinna languse. Kindlasti peavad ettevõtted arvestama noteerimisega kaasnevate kulutustega.
Lisaks peavad senised ettevõtte omanikud arvestama kontrolli vähenemisega, insaideritele laienevate piirangute (ettevõtte siseteabe valdajatele ja nende lähedastele on seatud piirangud ettevõtte väärtpaberitega kauplemisel enne olulise teabe avalikustamist) ning ettevõtte juhtkonnale täiendava ajakuluga (olulist ressurssi nõuab edaspidi investorsuhete korraldamine).
Millised on börsile mineku peamised sammud ja kui palju need aega võtavad?
Kui ettevõtte juhid ning omanikud on leidnud, et ettevõtte vajadusi arvestades tuleks neil kaaluda ettevõtte börsile viimist, tasuks esmalt alustada sobivate nõustajate valimisest, kes selgitavad põhjalikele analüüsidele tuginedes välja, kas börsile minek on parimaks lahenduseks tuvastatud vajaduste rahuldamiseks. Reeglina on ettevõtetel finantsnõustaja, juriidiline nõustaja ning avalikke suhteid ja turundust korraldav partner. Finantsnõustajateks on parim valida kohalikud investeerimis- või kommertspangad.
Põhjalik ettevalmistus börsil noteerimiseks võib aega võtta kuni kaks aastat. Peamised etapid on uute sisekordade ja aruandlusstandardite rakendamine, nende elluviimine ja teatud stabiilsuse tekkimine, samuti on ajamahukas prospekti koostamine. Noteerimismenetlus võtab aega ligikaudu 3-9 kuud. Siiski oleneb tegelik ajakulu otseselt ettevõtte poolt tehtud eeltöö põhjalikkusest, mistõttu tasub just protsessi algfaasis panustada sobivaimate nõustajate väljaselgitamisesse.
Mahukas kuid kokkuvõttes kasulik protsess
On mõistetav, et avalikuks muutumine võib ettevõtjates tekitada kahtlusi ning seepärast arvatakse IPO strateegiate hulgast varases staadiumis välja – peamisteks põhjusteks protseduuride mittetundmine ning arusaam, et protsessiga kaasnevad kulutused osutuvad suuremateks potentsiaalselt saadavatest hüvedest. Siiski on positiivne, et kahel eelneval aastal on nii EfTEN kui ka LHV suutnud „needuse“ murda ning enda aktsiate esmase avaliku pakkumise meie investoriteni tuua. Jääb vaid loota, et suunanäitajatena julgustavad nad ka teisi kodumaiseid ettevõtteid IPO võimalust kasutama.
Artikkel ilmus Ärilehe ettevõtja rahatarkus rubriigis.
ETTEVÕTJA RAHATARKUS on Redgate Capitali rubriik, kus eksperdid jagavad igal nädalal teadmisi ettevõtte rahastamise teemadel.