Senior Partner of Redgate Capital Aare Tammemäe expresses his opinion on Estonia’s current economic situation and gives advice to the government on how to cope with the crisis.
Eesti valitsuse riskantne manööver
Eesti majandus on seisus, kus tuleb sooritada samasugune manööver, kui seda tegi hiljuti lennukiga ameeriklane Chesley B. Sullenberger, kui ta maandas reisilennuki 155 inimesega pardal Hudsoni jõkke. See riskantne manööver õnnestus vaatamata sellele, et paljud inimesed vajasid hiljem meedikute abi. Kas samasugune manööver õnnestub ka Eesti valitsusel tüürides majanduse uuele tõusule?
Kui 2008. aastal kujunes eelarve defitsiidiks hinnanguliselt 5 miljardit krooni, siis 2009. aastaks ennustas Taavi Veskimägi Eesti riigile vähemalt 10 miljardilist eelarve defitsiiti. Kui riik laenu ei võta, siis kaetakse defitsiit reservidega. Samas on selgunud, et ainuüksi kahe viimase kuuga (nov-dets 2008) kadus riigireservidest 6 mlrd krooni! Sama tempo jätkates oleme juuniks 2009 oma hoiupõrsa tühjendanud.
Eesti võiks olulised reformid viia ellu rahvusvahelise surveta ennetades teiste riikide (nt Islandi, Ungari või Läti) vigu, kes olid sunnitud abi saamiseks pöörduma IMFi poole.
Kui erasektoris väheneb mingi toote järele nõudlus või ettevõte on üle investeerinud, siis olukorraga kohandamiseks vähendavad ettevõtted juhtimiskulusid, personali arvu või likvideerivad kahjumlikud üksused. Paljud ettevõtted vähendavad või on juba vähendanud töötajate palku vahemikus 10-30%. Riigisektoris seisavad aga paljud rasked otsused veel ees.
Erasektor on sunnitud täna kohanduma viies läbi ulatuslikke kulude kärpeid, et parandada konkurentsivõimet eksporditurgudel. Eesti ettevõtjate kulubaas muutub kallimaks juba ainuüksi tänu sellele, et mitmed naabruses asuvad riigid on läbi viinud märkimisväärseid valuutade devalveerimisi (nt Venemaa, Ukraina, Valgevene) või on lasknud valuutakursil vabalt ujuda (Rootsi). See teeb Eesti ettevõtjate olukorra eksporditurgudel veelgi keerukamaks. Mida teeb aga riigisektor?
Ettepanekud valitsusele kriisiga toimetulemiseks 2009. aastal
Esiteks, tuleks kärpida eelarvekulusid koos riigisektori palkadega umbes 15-20 protsenti. Konkreetselt võiks pakkuda nii valitsemiskulude vähendamist, kui ka muude olulisemate kulude kärpimist või külmutamist. See puudutaks valdkondi nagu sotisaalsfäär ja tervishoid, kaitsekulud, teehoid, dotatsioonid bussi-ja praamiliiklusele jne. Ilma muutusteta nendes valdkondades ei ole võimalik riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastele asetada, sest need moodustavad enamuse riigikuludest.
Väiksemad riigiametnike palgakärped ei pruugi anda tulemuslikku efekti – eriti, kui ootame kriisi jätkuvat süvenemist, koos tööpuuduse olulise kasvuga ning maksude süveneva alalaekumisega. Eesti elanikkonna ostujõud on viimastel aastatel jõudsalt paranenud, nüüd on ühekordne palgakärbe mingil määral paratamatu.
Teiseks valitsuse kriisiprogrammi ettevalmistamine. Selle mõtte on hiljuti välja käinud Indrek Neivelt. Kuid näiteid ei tule otsida kaugelt – Rootsi ja Soome on oma kriisiprogrammid valitsuses kinnitanud juba 2008. a detsembris. Kriisiprogrammid keskenduvad maksudele, ettevõtluse ja vähese sissetulekuga inimeste toetusmeetmetele ning infrastruktuuri investeeringutele (nt Rootsis investeerib 100 miljonit eurot täiendavalt raudtee ja teede ehitusse, lisaks eelarvelisele 934 miljonile eurole 2009-2011 aastatel).
Kas Eesti riik saaks hakkama ilma laenamiseta?
Väidan, et saab. Riik loodab täna laenata muuhulgas kohalikelt pankadelt ca 5 – 10 miljardit krooni. Kuigi Eesti riigisektori võlakoormus on EL-s üks madalamaid, siis kardan, et isegi sellise tagasihoidliku summa laenamine on raskendatud arvestades kohalike pankade madalaid laenulimiite. Positiivse laenuotsuse korral oleks raha hind tõenäoliselt vahemikus 8,5 – 9,5% aastas. Loomulikult on olemas ka suuremad rahvusvahelised pangandusinstitutsioonid nagu Euroopa või Põhjamaade Investeerimispank, kuid ka nende pankade kapital ei ole piirideta. Pigem võiks Eesti riik laenamisest hoiduda ning proovida lähemad kaks aastat toime tulla ilma täiendava võõrfinantseerimiseta. See oleks väga selge ülesande püstitus rahandusministeeriumile ja valitusele ning suunaks riiki fokusseerima kulude otsustavaks vähendamiseks.
Valitsus vajab külma närvi ja ettevõtjate tuge, et rasked, kuid vajalikud otsused vastu võtta. Usun, et ettevõtjad on valmis siinkohal kaasa aitama vastavate programmide väljatöötamisel ja elluviimisel.