Viimastel aastatel on silma hakanud Eesti võrdlemisi noorel kapitaliturul uus finantseerimistrend – mezzanine tüüpi hübriidlaenud. Keerulise nimetuse taga on tegelikult lihtne kontseptsioon ning tegu on finantseerimise mõttes vahekorrusega enda raha ning võõrvahendite vahel. Selline lahendus võimaldab nutikal ettevõtjal kapitali paremini kasutada ning kiiremini kasvada.
Ettevõtja jaoks on reeglina kõige odavam finantseerimisallikas pikaajaline pangalaen. Märksa kallim on enda raha kasutamine, kõige kallimaks võib aga osutuda hoopis enda raha puudumine. Siinkohal on traditisooniliseks lahenduseks kaasinvestorite leidmine, kes puuduoleva raha eest ostavad osaluse ettevõttes. Vähemlevinud alternatiiviks on aga täiendava laenu võtmine, mis asendaks puuduolevad ettevõtja omavahendid. Iseenesestmõistetavana on selline laen võlausaldaja jaoks kõrgema riskiga ning sellest lähtuvalt ka kallima intressiga. Kallis intress võib aga osutuda oluliselt väiksemaks teenimata jäänud tulust ning sellisel juhul on mezzanine tüüpi laen ettevõtjale mõistlik lahendus. Laenu asemel võib kasutada ka näiteks tagasiostukohustusega eelisaktsiaid, ent tehingu põhimõte jääb samaks – tähtajaline võõrkapital, mida saab kasutada omakapitali asemel.
Ka investorile on selline lahendus mitmel erineval põhjusel huvitav. Hübriidlaen on aktsiainvesteeringust madalama riskiga ning pakub viimasega võrreldes lihtsamat võimalust investeeringust väljuda. Erinevalt aktsiainvesteeringust on mezzanine laenul varasemalt kokku lepitud lõpptähtaeg ning investor ei pea muretsema, kuidas raha ettevõttest kätte saada. Parem likviidsus on Eesti investorite jaoks oluline lisaväärtus, kuna valdav osa kohalikest ettevõtetest on mitteavalikud ning järelturg on väga õhuke.
Kuna selliste tehingute käigus asendab laen ettevõtja omavahendeid, peab ka intress olema laenuandja jaoks motiveeriv. Intressimäärad on reeglina kahekohalised ning tihti kirjutatakse laenu tingimustesse sisse ka lisaintress, mis sõltub ettevõtte tulemustest. Osadel juhtudel lepivad ettevõtja ja laenuandja kokku, et viimane võib soovi korral ka enda laenu konverteerida vastavalt eelnevalt kokku lepitud tingimustel ettevõtte aktsiateks – eduka ettevõtte aktsiate väärtus võib laenuperioodi jooksul oluliselt suureneda ning osutuda laenuandjale korralikuks lisatuluks. Sellisel juhul on mezzanine laen oma olemuselt aktsiainvesteeringule üsna sarnane finantsinstrument.
Investori seisukohast tasub jälgida, milline on laenu allutatus. Teisisõnu, kui palju on ettevõttel teisi võlausaldajaid ning millised varad on neile panditud. Kui hübriidlaen on ka lepinguliselt mõnele teisele kohustusele allutatud, tuleb hoolega lugeda allutamislepingu sisu. Loomulikult tuleb ka laenuvõtjal endal arvestada, et allutatud kapitaliga võivad kaasneda täiendavad piirangud ja tingimused, mis võivad tulevikus ettevõtte tegevust piirata. Näiteks võib tekkida olukord, kus vastavalt pangaga sõlmitud allutamise lepingule ei tohi ettevõtja enne pangalaenu tagasi maksmist hübriidlaenu tagasi maksta.
Hübriidlaenu on viimastel aastatel kasutanud ka mitmed Eesti finantssektori ettevõtted: LHV pank, Inbank, Admiral Markets ja Bigbank. Esimesed kolm leidsid enda tee ka börsile ning on kõigile investoritele vabalt kättesaadavad. Samuti on täiendavat hübriidkapitali hakanud aktiivsemalt kaasama ka kinnisvaraarendajad, näiteks ühisrahastusplatvormide vahendusel.
Viimastel aastatel on mezzanine leidnud tee nii pensionifondide kui ka erainvestorite portfellidesse.
Hübriidkapital on paindlik lahendus kasvavale ettevõttele ning pakub tihti investoritele mõistlikku riski ja tootluse suhet. Nii ettevõtjal kui ka investoril tasub aga meeles pidada, et tegu on tavapärasest keerulisema finantseerimislahendusega ning seetõttu tasub tehingu tingimusi hoolega jälgida.
Artikkel ilmus Ärilehe ettevõtja rahatarkus rubriigis.
ETTEVÕTJA RAHATARKUS on Redgate Capitali rubriik, kus eksperdid jagavad igal nädalal teadmisi ettevõtte rahastamise teemadel.