Hoog maha pensionisüsteemi lammutamisega (Äripäev)

20 Nov 2018

Kui traditsiooniliselt juhitakse majanduse riskitaset riigireservide ja võlakoormuse muutmisega, siis praegu plaanitakse seda teha inimeste säästukontodele kogunenud vahenditega, toetudes ebapädevale argumentatsioonile, kirjutab Redgate Capitali kapitaliturgude konsultant Kristjan Petjärv.

Viimastel kuudel on tekkinud tõsine vaidlus seoses teise pensionisamba fondide nõrkade tulemustega. Teatud poliitikud on lubanud täiendava kogumispensioni lausa kaotada. Tundub, et valimiste tuules kiputakse ära unustama, mis on pensionisüsteemi eesmärgid ning kuidas toimivad finantsturud, millega on kogumispension tihedalt seotud.

Pensionisüsteemi lammutajate põhilised argumendid on pensionifondide kasinad tulemused ja fakt, et fondide tootlus ei ole ületanud majanduskasvu. Pensionifondide tulemusi vaadates tuleb tõesti nentida, et teise pensionisamba fondide tootlused on jäänud võrreldes teiste riikidega pigem kehvapoolseks. Osaliselt on selle taga senised fondidele seatud seadusandlikud piirangud, võib-olla ka kehvad investeerimisotsused, ent puhtalt pensionifondide keskmise tootluse võrdlemine ei anna adekvaatset pilti pensionisüsteemi jätkusuutlikkusest.

Puhtalt tootlusest ei saa lähtuda

Siinkohal tuleb meenutada investeerimise kõige olulisemat aluspõhimõtet – suurema tootlusega kaasneb suurem risk, aga suurem risk ei garanteeri alati suuremat tootlust. Eesti pensionisüsteem tervikuna on olnud suhteliselt konservatiivne ning üsna raske on seda võrrelda näiteks Poolaga, kus fondide varad on investeeritud oluliselt suurema riskiga varaklassidesse. Eriti suureks muutuvad erinevused reaaltootluse võrdlemisel, kuna Eesti inflatsioon on keskmisest kõrgem seoses jätkuva konvergentsiga Euroopa Liidu arenenud riikide turgude suunas. Seetõttu soovitaksin puhtalt tootlusest lähtuvate pingeridade järgi pensionisüsteemi reformimisega mitte kiirustada.

Millist probleemi me lahendame? Kas väikeseid tootluseid või pensionisüsteemi (loe: säästmise) majanduslikku olemust? Väikestest tootlustest on arutelu kiirelt jõudnud kogu teise samba süsteemi majandusliku mõttekuseni. Argumendiks on olnud arvamus, et kuna pensionifondide tootlus ei ole ületanud majanduskasvu, oleks mõistlikum see raha inimeste ja ettevõtete kätte jätta, mitte seda koguda pensionifondidesse. Selles mõttekäigus on aga päris suured loogikavead.

Pensionifond on sisuliselt inimese säästukonto, millele raha kogumise on riik muutnud kohustuslikuks ning igale inimesele on antud vabadus valida, millise riskitaseme ja oodatava tootlusega ta plaanib seda kasvatada. Konservatiivsemate pensionikogujate portfellid koosnevad väiksema riskiga võlakirjadest ja teistest sarnastest väärtpaberitest ning pikemas perspektiivis on väga väike tõenäosus, et selliste portfellide keskmine tootlus ületaks meie majanduskasvu. Eriti tuleb siin silmas pidada, et Eesti on finantsturgude jaoks arenev ja suurema riskiga piirkond ning kogu fondi varade investeerimine arenevatele turgudele ei sobi konservatiivsete investeerimisfondide riskipoliitikaga. Lisaks on ka kohalike võlakirjade valik kesine. Eesti pensionikogujad on olnud suhteliselt konservatiivsed ning nende väikese riskiga portfellide tootluse võrdlemine areneva Eesti majanduse kasvutempoga ei ole pädev.

Võrdluses tekib loogikaviga

Siit lähtub, et põhiline "probleem" on inimeste konservatiivsus enda säästude kasvatamisel. Aga kas tõesti siinkohal peaks riik sekkuma ja sundima inimesi enda sääste suurema riskiga investeerima? Tähtajalistel hoiustel seisab üle nelja korra rohkem vaba raha kui pensionifondides, ehk ligi 16 miljardit eurot – miks piirduda siis ainult fondidega? Siinkohal tekibki kõige suurem loogikaviga majanduskasvu ja pensionifondide tootluse võrdlemisel – kogu inimeste vaba kapital ei peagi osalema aktiivses majandustegevuses ning suurt tootlust teenima. Vabade säästude suunamine tagasi majandusse suurendab tõepoolest majanduskasvu, ent samal ajal suurendab see ka majandusosaliste võetud riski. Täpselt samale loogikale allub ka näiteks riigivõlakirjade abil neljarajalise Tartu maantee ehitamine – vähemalt lühikeses perspektiivis majanduskasv suureneb, ent kasvab ka riigi võlakoormus ja tõuseb riskitase. Seda nii välisinvestorite kui ka kohalike elanike jaoks.

Siit jõuamegi tagasi kõige olulisema tõeni investeerimises – suurema tootlusega kaasneb suurem risk. Teise samba fondide kaotamine ei too Eesti inimestele mitte täiendavat tulu, vaid lihtsalt tõstab meid riski-tootluse kõveral teise punkti. Minu jaoks on aga arusaamatu, miks peaks riik võtma inimestelt vabaduse valida säästude kasvatamiseks just endale sobiva riskitasemega investeerimisstrateegia? Kui argument on vaid tootlus, siis miks mitte suunata kogu pensionireserv hoopis Tallinna börsi ettevõtete aktsiatesse, mille tootlus on perioodil alates teise samba süsteemi kasutusele võtmisest ületanud majanduskasvu rohkem kui poole võrra? Suurt tootlust pakuvad ka Lõuna-Euroopa riikide võlakirjad. Usun, et nende näidete abil peaks ka üsna vähese finantskirjaoskusega inimene aru saama, et investeerimisstrateegia planeerimisel ei tohi riski valemist lihtsalt ära kustutada. Tasuta lõunaid ei ole olemas, isegi mitte tulevastele pensionäridele.

Eesti majanduse probleem on vähearenenud kapitaliturud, väike tootlus ja kohalike ettevõtete väärtpaberite väike osakaal Eesti pensionifondides. Selle lahendamist peaks aga alustama inimeste finantskirjaoskuse parandamisest ning kohaliku turu investeerimisvõimaluste suurendamisest, mitte inimeste säästukontode likvideerimisest.

Riik peab looma investeerimiskeskkonna, mitte muutuma investeerimisnõustajaks.

Täispikkuses artiklit saab lugeda siit.