Investorid valmis võlakirjaturgu äratama (Äripäev)

15 Jan 2015

Erinevalt naaberriikidest Lätist ja Leedust, kus investorid ostavad agaralt ettevõtete võlakirju, on meie kodumaine võlakirjaturg unne vajunud.

Aare Tammemäe Eesti võlakirjaturu kirjeldus:

  • Võlakirjad on üldjuhul 1–4aastased ning intressimaksed on kvartaalsed.
  • Suured ettevõtted pakuvad intresse alla 4% ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtted 7–16%.
  • Tavaliselt tehakse suunatud pakkumisi piiratud arvule investoritele.
  • Võlakirjaemissioonid ei ole reeglina börsil noteeritud.
  • Investorite arv emissioonides üldjuhul alla 20.
  • Ülekaalus tagatud võlakirjad. Tagatiseks on laenulepingutest tulenevad nõuded ja muud nõuded, hüpoteegid ja hüpoteegi pandid, osade või aktsiate pandid.
  • Peamiselt korraldavad võlakirjade emissioone ettevõtted ise.
  • Võlakirjad on registreeritud elektrooniliselt Eesti Väärtpaberikeskuses ning investoril on kerge neid läbi oma kodupanga omandada. Investor peab omama vaid väärtpaberikontot. Emissiooni suurused sellistel võlakirjadel on üldjuhul alla 5 miljoni euro.
  • Investoriteks on Balti pensionifondid, portfelliinvestorid ning Balti jõukad eraisikud.
  • Väike- ja keskmise suurusega ettevõtete võlakirjade puhul on investorid jõukad eraisikud (ettevõtjad, dividendi saajad, kõrgepalgalised), sh privaatpankade kliendid Balti riikidest; mitte-institutsionaalsed investeerimisfirmad ja grupid üle Baltimaade; institutsionaalsed investorid (sh võlakirjafondid) Baltimaadest.

Artikkel jätkub.

"Täna istub suur hulk potentsiaalsete investorite raha passiivselt kommertspankade deposiitides," sõnas Trigon Capitali juht Heiti Riisberg, kes on oma klientidel aidanud ka hiljutistel võlakirjaemissioonidel osaleda.

Ajad, mil Eesti investorid kauplesid Eesti Energia 18% tootlusega võlakirjadega, jäävad 1990. aastatesse. Siiski pakuvad ettevõtete võlakirjad ka praegu mõistlikku tootlust, mis varieerub 4–16%ni. Kui võlakirjaturg laieneks ja emissioonid muutuksid avalikuks, parandaks see Eesti inimese võimalusi oma raha mõistliku riskiga kasvatada.

Riisbergi sõnul on kohalikul turul emiteeritud võlakirjad investori jaoks tihti atraktiivse riski-tulu suhtega. Probleem on aga selles, et praegu on Eesti võlakirjaturg praktiliselt olematu. "Mõni üksik suurem emitent nagu Eesti Energia ja Tallink on kohalikul turul võlakirjade noteerimisest loobunud. Väiksemate ettevõtete jaoks on võlakirjaemissioonidel kapitali kaasamine olnud viimastel aastatel pigem harv erand kui reegel," selgitas Riisberg olukorda.

Enamik selliseid pabereid on Riisbergi sõnul lühiajalised ega oma reitingut, mis omakorda praktiliselt välistab näiteks pensionifondide huvi nende vastu. Erainvestorid osalevad kohalikul võlakirjaturul väga valivalt ja pigem on nad kasutanud professionaalseid varahaldureid, kel on olnud nii info vahendamise kui ka nõustamise roll, lisas ta.

Krahhi järelmid

Nasdaq Tallinna börsi emitenditeenuste juhi Kalle Viksi sõnul on Eesti võlakirjaturg 5-6 aasta tagusest võlakirjakrahhist tasapisi taastumas ning uusi emissioone tuleb järjest juurde. Küll aga pole võlakirjad viimastel aastatel börsile jõudnud, kuna väikese mahuga võlakirjaturul ei anna börsilolek konkurentsieelist.

"Praegu leiavad suunatult emiteeritavad võlakirjad suhteliselt lihtsalt investorid ning ei ole ka hilisemat kauplemisvajadust, sest võlakirju hoitakse enamasti kuni lunastamistähtajani. Kui võlakirjad muutuvad finantseerimisvahendina populaarsemaks, siis tekib ka suurem vajadus järelturu ja teabe jooksva avalikustamise vastu," rääkis Viks.

Eestis võib võlakirju emiteerivad ettevõtted jagada kahte rühma – suured rahvusvahelised- või riigiettevõtted ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Veel kümme aastat tagasi olid aktiivsed emiteerijad ka pangagrupid ja suurkontsernid nagu Kesko ning Tallinna Sadam. Praegu on suurtest ettevõtetest võlakirjaturul ainult kaks riigiettevõtet Elering ja Eesti Energia.

Ühe suurima võlakirjade väljalaskmise nõustaja Redgate Capitali vanempartneri Aare Tammemäe sõnul annavad Eesti võlakirjaturul tooni kohalikud väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Firmadest domineerivad tarbimislaene ja järelmaksu pakkuvad finantsettevõtted, sest neil on raske pankadest finantseerimist saada. Lisaks ka kinnisvara arendusega seotud ettevõtted, näiteks Pro Kapital.

Riisbergi sõnul ongi arutelude keskpunktis probleem, et napib piisavalt kvaliteetseid ettevõtteid, kes võiksid võlakirjaturul raha kaasata. Samas on tema hinnangul vähemalt sama terav probleem ka investorite leidmine, kuigi suur osa inimeste raha seisab lihtsalt kontol. "Väiksemate ehk kuni paarikümne miljoni euroste emissioonide puhul ei ole võlakirjadel püsivat investorbaasi, kel oleks kohalikesse instrumentidesse investeerimise kogemus. Iga emissiooni puhul tuleb korraldajatel teha kõvasti müügitööd ja emissioonid töötavad üldjuhul "kõik või mitte midagi" põhimõttel. See tähendab, et kui mahtu täis ei saada, jääb emissioon ära ning korraldajatele jäävad vaid kulud kanda," iseloomustas Riisberg.

Tammemäe kinnitas, et võlakirjad tänu suurtele nominaalväärtustele tõepoolest atraktiivsed vaid jõukamale investorkonnale. Võlakirjaturu areng võiks aga pakkuda ka väikeinvestoritele täiendavaid võimalusi. See aitaks laiendada eestlaste valikuvõimalusi ning investeerimisriske hajutada.

Investoritel huvi olemas

Väikeinvestor Toomas Taube Eesti äriühingute võlakirju seni soetanud ei ole. Samas investeeringuna ta neid ei välista. Pigem on senise kõrvalejäämise põhjus olnud võlakirjaemissioonide vähesus ning vähene info kohalikul võlakirjaturul pakutava kohta. "Tegemist on üldjuhul suunatud emissioonidega üksikutele investoritele või piiratud investorite ringile, seega ei oleks neil juhtudel ka võimalik võlakirja soetajate hulka pääseda," selgitas ta.

Ettevõtete võlakirjade soetamist kaaluks Taube juhul, kui riski ja tootluse suhe oleks tema jaoks ahvatlev. Selleks, et võlakirjad oleksid aktsiainvestoritele ahvatlev alternatiiv, peaks võlakirjade aastatootlus olema Taube sõnul vähemalt 10% ringis. "Hoiustajatele võiks aga heaks alternatiiviks olla ka madala riskitasemega võlakirjad, mis pakuksid intressi 3–5% aastas," lisas Taube.

Võlakirjade hindamisel peab Taube kõige olulisemaks seda, kes on võlakirjade emitent. Sõltuvalt emitendist on suurema või väiksema tähtsusega see, et võlakirjad oleks piisavalt tagatud. "Kui võlakirju emiteerib näiteks suur pank või tööstusettevõte, siis ei tarvitse võlakirjade tagatus olla niivõrd oluline kui mõne väiksema emitendi puhul. Tootluse hindamisel on tähtis intressimäär ja selle maksmise sagedus, samuti lunastamise tähtaeg," rääkis Taube ja lisas, et erinevalt aktsiatest ei saa võlakirjade puhul eeldada, et neid saab igal ajal mõistliku hinnaga ära müüa.

Investori sõnul peab Eesti võlakirjaturg arenema vastavalt nõudlusele, kuna jõuga ja kunstlikult selliseid asju arendada ei saa. Emitentide poolt vaadates, kui äriühingud saavad pankadest laenu madala intressikuluga, siis ei ole tõenäoliselt põhjust võlakirjade emiteerimist kaaluda. Võlakirjainvestorite poolt vaadates – võlakirjaturg ei ole oma olemuselt sobiv laiadele rahvamassidele. "Seega ei ole tõenäoline ega ka vajalik, et suur osa Eesti elanikest hakkaks investeerima Eesti äriühingute võlakirjadesse. Pigem jäägu see asjast tõsiselt huvitatutele. Tegemist ei ole riskivaba kõrge intressi teenimisega," arvas investor.

Nasdaq Tallinna börsi emitenditeenuste juhi Kalle Viks kommentaar: naaberriikides on olukord parem

Lätis ja Leedus on võlakirjaturg oluliselt aktiivsem ja seda suuresti tänu riigivõlakirjade olemasolule. Riigivõlakirjad on loonud soodsa pinnase huvi tõusuks ka eraettevõtete võlakirjade vastu. Näiteks toodi Lätis mullu börsile nelja uue eraettevõtte võlakirjad ning kokku on eraettevõtted noteerinud 12 uut emissiooni. Uusi riigivõlakirju noteeriti mullu Lätis 18 ja Leedus 7 emissioonil. Selline riigipoolne aktiivsus, mida me Eestis nägime Hüvitusfondi obligatsioonide näol viimati üle 10 aasta tagasi, looks turule tugeva aluse ja sellest tunneme hetkel puudust.

Originaalartikli leiad siit.