Perfect crisis – what next. Veikko Maripuu’s opinion article (in Estonian)

25 Nov 2008

Veikko Maripuu analyzes the situation that has occurred in the last months in global financial markets and gives a realistic overview of what to prepare for in the near future.


Täiuslik kriis – mis saab edasi

Üle-eelmisel nädalavahetusel Washingtoni kogunenud maailma suurimate majanduste liidrid deklareerisid, et võitlus finants- ja majanduskriisiga on kõigi esimene prioriteet. Samal ajal löödi kokku kaotusi seniselt rindejoonelt. Kaotused on valusad – USA finantskriisile on CNBC andmetel kulunud summa, mis jätab ajaloo suurimad projektid ja mastaapsemad sündmused juba praegu selja taha.

Tänapäevastes hindades maksis Euroopa sõjajärgse majanduse jalule aidanud Marshalli plaan 115,3 miljardit, inimese Kuule saatmise missioon 237 miljardit, tänaseni kestev Iraagi invasioon („sõda terroriga“) 597 miljardit, Vietnami sõda (1964-1972) 698 miljardit, II Maailmasõda (USA-le) 3,6 triljonit dollarit. Kuid kõikide kulutuste ema on siiski praegune finantskriis. Käesolev finantskriis on USA maksumaksjale läinud hinnanguliselt maksma juba 3,8 kuni 4,3 triljonit (!) dollarit.

Ometi on reaalmajanduses keerulisemad ajad alles ees. Majandus on olulisemates majanduspiirkondades (USA, euroala), kuid ka Eestis pöördunud langusesse. Samas peegeldavad seni avaldatud langusnumbrid olukorda enne ulatusliku finantskriisi lahvatamist oktoobris ning enne seda, kui majandus hakkas tundma rahakriisi sügavamat mõju – aega, mil äriplaanide elluviimiseks või ka igapäevaseks majandamiseks pankadest enam laenu peaaegu ei saa ning raha saamiseks ei ole eriti ka muid alternatiive, kuna krediiditurud ei toimi.

Katteta lubadused

Oktoober oli maailma kapitaliturgudel üks mustemaid kogu ajaloo vältel. Vallandus tuletorm, mis oli tuha all hõõgunud juba pikka aega. Olulisemad märgid, et USA madala krediidivõimega ehk maakeeli öeldes väheste või lausa ilma sissetulekuteta kinnisvaralaenu saajate probleemid kuhjuvad ja riskid suurenevad, tekkisid juba 2005. aasta septembris – rohkem kui 3 aastat enne täiusliku finantskriisi vallandumist. Suurenevatele riskidele tähelepanu juhtijate avaldused ei takistanud aga turuosalistel järgneva kolme aasta jooksul turule paiskamast uusi eksootilisi finantsinstrumente, mis kasvatasid laenude andmist väheste sissetulekutega laenusaajatele veelgi kiiremas tempos ning selliste instrumentide läbipaistmatuse tõttu lükkasid probleeme edasi.

See oli aeg, mil poliitikud ega järelevalved ei teinud ühtki tõsist katset riskide kasvu pidurdada. USA rahandusminister Henry Paulson tunnistaski eelmisel nädalal, et finantskriisi põhjustasid muu hulgas valitsuse tegevusetus ja väärsammud ning rahandusasutuste liigne riskide võtmine. Seetõttu kasvasid probleemid järjest ning et sisuliselt ignoreeriti hoiatavaid tagasilööke turgudel nii 2007. aastal kui 2008. aasta alguses, jõudis oktoobris lõpuks kätte juba massiivne paanika, mis on turgude suurim vaenlane.

Nüüd asuti tegutsema, kuid ülepeakaela. Kui seni olid poliitikud olnud äraootavad, siis seekord keerati teise äärmusesse – valitsuste poolt viimasel paaril kuul võetud uued kohustused käivad nendele riikidele eelkõige lühiajaliselt selgelt üle jõu. Väidetavalt on USA valitsus juba paisanud süsteemi päästmiseks summa, mis moodustab umbes 30% USA SKPst. Osa riike lubasid garanteerida kõikidele vastava riigi pankades (ja mitmel juhul ka nende pankade välisfiliaalides) raha hoidvatele isikutele kõik nende hoiused. Rääkimata intressimäära alandamistest, likviidsus- ja laenugarantiidest, muude kohustuste tagamisest, varade ostust, kapitali süstimisest probleemide käes vaevlevatele pankadele, deposiidigarantiide suurendamisest.

Nii ulatuslikke plaane kinnitades keerati vint teadlikult üle, sest finantsturud tuli igal juhul maha rahustada, samuti oli vaja panna taas toimima rahaturud.

Finantsmaailma probleemid kanduvad reaalmajandusse

Enamik praegustest probleemidest finantsturul on saanud alguse USA-st ja tuleb eeldada, et ka paranemine peaks hakkama paistma sealt. 3. novembril avaldas FED informatsiooni, et viimase kolme kuu jooksul on 85% USA pankadest otsustavalt karmistanud oma laenustandardeid suurtele ja keskmise suurusega ettevõtetele – nendele, kes peaksid olema esimesed, kellele pangad soovivad raha anda. See näitaja pole olnud veel kunagi nii karm kui nüüd. Sama sõnumi Euroopast annab iTRAXX indeksi liikumine, mis lihtsustatult mõõdab laenuandjate usku Euroopa tugevaimatesse laenuvõtjatesse – mida kõrgem on indeks, seda halvemini peaks ka laenud olema ettevõtetele kättesaadavad. 21. novembril saavutas see indeks oma ajaloo kõige kõrgema taseme. See tähendab seda, et hoolimata keskpankade jõupingutustest teha süsteem uuesti likviidseks ei leia raha teed lõpp-klientideni.

Sellel on mitu põhjust. Esiteks peavad pangad aitama iseendid. Pankadeni peab jõudma kindlustunne, et häda korral saavad nad abi. Seejärel peab saabuma kindlus, et olukord pankadevahelisel turul on muutunud stabiilseks. Samal ajal peavad finantsasutused lahendama ära eilsed probleemid. Paljud pangad lõdvendasid liigselt laenude andmise standardeid ning paljud investeeringuid tegevad ettevõtted soetasid viimaste aastate buumi jooksul varasid ilma pädeva analüüsita. Nüüd on selle tagajärjeks suurenevad laenukahjumid ja kivina kukkunud varade hinnad, kuid ka sellised varad, millega täna üldse kaubelda ei saa.

Teiseks ei usalda pangad majanduse väljavaateid ja arvestavad sellega, et ettevõtetel ja inimestel, kes soovivad laenu võtta on ees halvemad ajad.

Alles seejärel, kui taastub usaldus, kui eksisteerivate finantsasutuste bilansid on eilsetest probleemidest oluliselt puhastunud, kui krediidikahjumite ulatus on suures osas teatavaks saanud, kui usk majandusse hakkab taastuma võib hakata lootma, et raha saab oluliselt kergemini ja odavamalt kui praegu ja lähitulevikus. Uute kriiside ennetamiseks tuleb uuendada ka regulatsioone, kuid eesmärk ei tohi kindlasti olla ülereguleerimine. Et mitte teha pikaajaliselt rohkemgi kahju, peab siin rõhk olema sõnal tark, mitte massiivne.

Läks kolm aastat selleks, et riskidele suurema tähelepanu juhtimisest 2005. aasta septembris vallanduks maailmas tõeline kriis. Täna, mil krediidikahjumite ulatus on isegi täielikult kokku arvutamata ning tarbijate seas süveneb pessimism, pole alust arvata, et olukorra paranemine võiks minna oluliselt kiiremini ka juhul, kui ei tule uusi tagasilööke.

Ka majandusolukord Eestis jätkab enne normaliseerumist ja uut tõusu veel halvenemist. Vahepealne kainenemine peab aitama majandust puhastada ebaefektiivsetest äridest, vähendades siseturule suunatud majandussektorite osakaalu ning langetades töötajate palgakasvu ootusi. Pikemas perspektiivis – juhul kui õnnestub tagada stabiilsem keskkond (sh maksude osas, suhete valdkonnas Venemaa jt riikidega), millega kaasneb pikaajalise konkurentsivõimega välisturgudele suunatud majandusvaldkondade arendamise ja toetamise keskkond, kuid mille regulatsioonid ei tohi olla liiga jäigalt paika pandud – on praegusel kriisil tulevikule positiivne mõju. Selle nimel peab järgnevate aastate jooksul kõvasti tööd ja koostööd  tegema.