Price of the simple life. Veikko Maripuu’s opinion article (in Estonian)

04 Dec 2008

Redgate Capital’s Senior Partner Veikko Maripuu expresses his concern about the current situation in Eastern Europe. To many this area is deteriorating into an unstable region. Analyses warn that one should be careful to invest in Latvia particularly, and the Baltic states in general.

Though one thinks that all the Baltic states are in the same situation Veikko Maripuu stresses that the Estonian situation is a bit better because all the commercial banks belong to foreign banks and they reckon that they either manage problems on their own or with help from Sweden.

 


Lihtsa elu hind

Balti riigid on langenud välisinvestorite silmis reformimeelse piirkonna staatusest ohutsooni

Juba ammu pole ükski majandusprobleem saavutanud praeguse finantskriisi mastaapsust – selle mõju tunneb kogu maailm. Kuid on üks piirkond, mis vaid kümme aastat peale eelmist suuremat vapustust on muutumas eriti haavatavaks – Ida-Euroopa. Oleme paljude silmis jälle kõikuv üleminekuregioon, mitte muljetavaldav ja dünaamiline Uus-Euroopa.

Mõned Ida-Euroopa piirkonnad on langenud välisinvestorite ja -analüütikute eriti terava tähelepanu alla. Reitinguagentuuride ja suurpankade nagu ING ja Citigroup analüüsid paljastavad ilmekalt ning üha häälekamalt – (välis)investorid peaksid olema äärmiselt ettevaatlikud Läti, kuid ka teiste Balti riikide suhtes. Veelgi enam – üha häälekamalt on kuulda, et mõnede riikide valuutakursid on ohus.

Majandussurutise ja krediidikriisi topeltmõjud

Kõigepealt globaalse majandussurutise mõjudest. Ekspordipotentsiaali silmas pidades on Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti olukord seekord keerulisem kui üheksakümnendate lõpus. Siis olid paindlikumad ettevõtted võimelised pöörama end Idast Läände, kus tarbijate ostujõud oli erinevalt kriisis vaevlevatest idapoolsetest turgudest tugev ja kasvav. Täna on euroala majandussurutises ning ei taga sarnase kasvutempoga nõudlust Eesti kaupade ja teenuste järele kui kümme aastat tagasi. Samal ajal pole ka lootust – ei majanduslikult ega poliitiliselt, et eksport idasuunas hakkaks kiiresti kasvama ja kompenseeriks nõudluse kahanemise Läänes.

Teiseks tõsiseks probleemiks meie regioonile on otsesed krediidikriisi mõjud. Laenubuum kasvas pea kõikides selle piirkonna riikides liiga kiireks. Selles kategoorias on alates 2001. aastast kõige suurema suhtelise kasvuga (laenuportfelli suurus võrreldes SKP-ga) silma paistnud Balti riigid, Bulgaaria, Kasahstan ja Ukraina. Ajal, mil viimased on kiire spurdi, kuid väga madala stardipositsiooni tõttu praegu regiooni keskmike hulgas on Eesti ja Läti tänaseks Ida-Euroopa kõige kõrgema laenude-SKP suhtarvudega riigid.

Laenukasv pidurdub aastateks

Kuna Ida-Euroopa laenukasvu on peamiselt finantseeritud väljapoolt tuleva rahaga, on laenukasv olnud oluliselt kiirem kui deposiitide kasv. Eestis, nii nagu ka Lätis ja Leedus oli deposiitidest märkimisväärselt kiirema laenukasvu taga Skandinaavia emapankade rahakraanid, mille kaudu oli võimalik saada kohalikest deposiitidest oluliselt odavamat raha. Sarnases olukorras olid ka mitmed teised Euroopa Liidu uusriikide pangad, kes said odavat välisraha oma emapankadelt Austriast, Kreekalt või Itaaliast.

Riikides, kus laenude ja deposiitide tasemed on eelnevatel aastatel oluliselt kärisenud deposiitide kahjuks, ei ole ka rahvusvahelise krediidituru avanemise korral loota laenukasvu kiiret taastumist, sest kõigepealt lapivad pangad oma haavu ega kipu uut laenukasvu rahastama välisvahenditest vaid kohalikest deposiitidest. Seepärast võib veel aastate jooksul peale kriisi taandumist oodata Ida-Euroopa eelneva kiire laenukasvuga piirkondi Aasia riikide käekäik, kus laenude kasv on olnud tagasihoidlik juba viimased kümmekond aastat. Nimelt kannatasid Aasia riigid rängalt 90.-ndate niinimetatud tõusvate turgude kriisi läbi, mistõttu nendes riikides oli laenude kasvutempo viimastel aastatel palju olulisema järelevalve ja (enese)kontrolli all. Tõsi, seetõttu on Aasia täna ka turvalisemas seisus kui Ida-Euroopa.

Reservid on stabiilsuse võti

Kuna Ida-Euroopa laenukasv (peale mõnede erandite) põhines eelkõige välisfinantseerimisel, on välisvõla (riigi ja erasektori võlad kokku) kasv Ida-Euroopas olnud kiire ja praeguse krediidikriisi tingimustes on selle finantseerimine suur väljakutse. Kui siia lisada ka jooksevkonto defitsiidi tase, siis nende näitajate alusel saavad Horvaatia ja Rumeenia, kuid jällegi ka Balti riigid negatiivsemat tähelepanu.

Paremas olukorras on riigid, mis on viimastel aastatel reservide mahtu hoopis oluliselt kasvatanud – nende hulka kuuluvad eelkõige toorainerikkad riigid Venemaa ja Kasahstan. Venemaa on praegu nii välismõjude (kuid ka sisemõjude) eest turvaliselt kaitstud. Vene reservide maht on nii suur, et kui riiki peaks tabama naftahindade languse tõttu oluline jooksevkonto halvenemine, kui riik, selle ettevõtted ja eraisikud maksaks tagasi kogu lühiajalise välisvõla ning vahetaks kõik nii vabalt ringluses olevad kui ka pankades hoiustatavad rublad dollarite vastu, siis oleks tema välisvaluutareservid pooleteise aasta pärast ikka palju suuremad kui näiteks 2003. aastal, mil tal oli juba varutud märkimisväärne reservide tagavara.

Kardetud, kuid vältimatu IMF

Ja ikkagi, isegi kui riigid seisavad tänases keerulises maailmas silmitsi välisinvestoritele raha tagasimakse kohustustega, tõestab viimaste kuude areng Ida-Euroopas, et kõige põletavamad  probleemid võivad tabada riike mitte väljast-, vaid seestpoolt. Reeglina nõuab kohest tegutsemist raha väljavool pankadest. Ning juhul, kui pankadel pole tugevaid välisomanikke (kas piisava kapitalibaasiga või vähemalt oma koduriikides tugeva valitsuse toetusega nagu Eesti suurimate pankade emapangad), siis on sunnitud sekkuma riik.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida – Läti pidi alustama läbirääkimisi IMF-i ja Euroopa Liiduga abipaketi osas peale seda, kui võttis üle Parex panga – kohalike investorite kontrolli all olnud panga, kust ootamatult tekkis raha kiire ja peatumatu väljavool. Sarnased on olukorrad olnud ka Ukrainas ja Ungaris, kus valitsus oli sunnitud sekkuma ja päästma suuremad kohalike investorite kontrolli all olnud pangad.

Läti läbirääkimised IMF-iga abipaketi kindlustamiseks ei ole kerged, sest Läti vajab palju raha. Kuid isegi juhul, kui Läti saab vajaliku rahasumma, on sellisel toetusel pea alati oluline lisahind. IMF nõuab abi saanud riigilt pikaajalise konkurentsivõime tagamist, seda pahatihti valuutakursi korrigeerimise ehk valuuta devalveerimise teel. Kuna see pole kaugeltki Läti läbirääkijatele meelepärane stsenaarium, on nad avalikkusele kinnitanud, et lati kursi üle läbi ei räägita. Kuid võimalikud abiandjad on siiski teisel pool läbirääkimiste lauda.

Piirkond, mida veel hiljaaegu nimetati Balti tiigriteks, on täna väljapoolt vaadates keerulises seisus. Läti on kõige haavatavam, kuid tema järgi hinnatakse pahatihti kõiki kolme. Eesti riigi olukorra teeb praeguses kriisis lihtsamaks peamiselt asjaolu, et riigi kommertspangad on pea täielikult välispankade kontrolli all ja arvestavad sellega, et peavad lähituleviku probleemidega kas ise või Rootsi riigi abil toime tulema. Kogu Eesti majandusele on oluline, et meie pangad sellega rahuldavalt hakkama saaksid.